laupäev, oktoober 18, 2008

Eile...

Oli pikk öö. Ühte isikut päästmas käies sõitsime kell üks öösel Lõuna-Eestisse, peaaegu Kassinurme välja. Mõtlesime isegi, et kui viitsiks, siis sõidaks sinna ja teeks Intsule väikese šokküllatuse hommikuks - nimelt viiksime ta jalutuskepi sinna ja paneksime kuhugi väga nähtavale ning ärgates ja seda leides mõtleks ta kindlasti, et kuidas see sinna sai...

Kell on kohe kuus hommikul saamas. Auto seisab mu maja ees ning meie istume, mõtleme ning naerame. Ma vaatan Tema mererohelistesse silmadesse ning näen sära. Tekib tahtmine küsida, millest Ta mõtleb, kuigi tean, et Ta vastaks, et pensionist. Aga küsin ikkagi. Ta ei vastagi, et pensionist. Ta vastab, et õnnest. Ja ma vaatan Tema silmadesse ja näen seal õnne...

See õnn kummitab mind siiani... Õnn mererohelistes silmades, mis paeluvad mind ja tõmbavad sügavustesse...

kolmapäev, oktoober 08, 2008

imelik...


Viimasel ajal näen imelikke unenägusid - autosõidust.

Ükskord sõitsin unes musta džiibiga mööda Tallinna öiseid tänavaid saamata aru, miks ma roolis olen - ma ei oska ju sõita! Paanika oli. Ja samal ajal ajas mind taga politsei, kuid mingil teadmata põhjusel ei saanud peatuda... Jube.

Ja esmaspäeva öösel nägin unes, et olen Kassinurmes ja seal on Iti ja Tiit ja kuskil ka Tõnis. Kassinurme nägi veidi vale välja, kuid ma teadsin, et see on Kassinurme (isegi see tiik oli olemas). Ja siis läks meil millegipärast väga kiiresti saagi vaja, kuid see oli sügavamal metsas. Seepeale teatas Tiit, et ma pean võtma Tõnise auto ja sellega seda saagi metsast otsima hakkama (kusjuures mitte teed mööda, vaid suvalisest kohast metsa sisse ja sõitma). Mina olin jällegi paanikas, et ma ei oska sõita. Ja lõpuks ma võtsin ikkagi selle auto ja sõitsingi mööda metsa ringi ise paanitsedes sõiduoskuse pärast ja teades, et kui Tõnis teada saab oleks ta väga kuri. Ma suutsin paaril korral gaasipedaali piduriga segamini ajada ka kusjuures. Ja roolist ei hoidnud eriti kinni. Teadsin, et auto oli paarist kohast kõvasti kahjustada saanud ja imestasin, et ma kuhugi metsa kinni ei jäänud. Unenägu lõppes, kui hakkasin metsast uuesti välja jõudma sõites umbes 30 km/h ja auto tegi sellist häält, et ta kohe läheb katki.

Rääkisin seda viimast unenägu Tõnisele ka täna. Ta naeratas mulle ja ütles, et isegi kui autoga oleks midagi juhtunud poleks hullu olnud, kuna siis oleks ta endale uue auto saanud:) ja ütles, et päriselus ei saaks seda niikuinii juhtuda, et ma tema autoga mööda metsa sõidan, sest põhi jääks kinni.

Aga ta on ikkagi nii armas... Ma ei saa sellest faktist lihtsalt üle:D

Teie üliõnnelik Tiigrikiisu:***