Oijah... Ikka veel Tartus... Olime k2rtsiga Uru katusel ja nüüdseks olen aru saanud, et k2rts on mu parim sõbranna. Ta lihtsalt saab aru ja see on tore.

Ma tahan tegelikult üsna vähe, aga kui ma midagi tahan, siis pean ka saama ja saangi. Hetkel on mul ainult üks tahtmine... Aga see võib osutuda võimatuks. Ma pean mõtlema, kirjutama ja tundma...ja seda kõike õigesti... Ma pean olema mina ja ma olengi... Särama õnnest ühe tunde üle ja me teengi seda! Ma säran jälle ja olen mina, mitte ei püüa muutuda tema jaoks ja olla keegi teine. Tõeline mina on kõige õigem ja parem.

Vahepeal oli kadunud tunne...see on isegi hetkel veel...


Ma olen kadunud hing keset siinset maailma,
olen langenud ingel, kes ei suuda tõusta enam taevani.
Mu ainsateks kaaslasteks on minu mälestused.
Mälestused sellest, kuis seisid kord minu kõrval
ja hoidsid mul ümbert kinni ega lasknud kukkuda.
Kesk ööd kord lahkusid mu kõrvalt sa,
kildudeks siis lasid kukkuda mu südamel.
nüüd hundina hulgun ringi siin ilmas,
ma ei taha, ma ei saa,
mu maailm on langenud koost.
Ainult sina tead rohtu, mis terveks mu haavad teeks,
aga sind pole siin ja kui sa ka tuled,
ei ole mind enam siin,
ma olen siis juba õhku haihtunud,
kadunud silmapiiri taha,
kust keegi enam tagasi ei suuda mind tuua...