On õhtu. Pigem öö juba. Ja ma mõtlen. Melanhoolselt. Olen väsinud ja üksik. Hing on üksi ja süda on üksi. Armastan teda ikka veel. Aga tema? Väga hea on, et mul on vähemalt üks toetuspunkt. See teeb mind palju rahumeelsemaks ja õnnelikumaks, kuid õndsusest on asi kaugel. Väga kaugel. Vähemalt oleme me sarnased. Ja meil on koos hea. Aga ikkagi? Aga ma olen juba leppinud. Ja nii jääbki.
Mul on tunne, et ma olen muutunud. Ja palju. Ma ei tea kuidas ja miks, aga olen. Ma ei tea isegi mis suunas. Aga ma tahaksin teada. Mul on tunne, et pole enam uusi emotsioone, on ainult samad, mis korduvad ja korduvad ja korduvad. See tüütab ja ei tüüta kah. Ja ma olen kurb. Lihtsalt olen. Tahaks puhata, aga ei saa, kuna mul on ju tegelikult veel palju jõudu. Ja ma jõuan, saan ja teen mida tahan.
1 kommentaar:
Toetuspunktid on head. Ja inimesed on tegelikult head. Oma põhiolemuselt. Ja elu on lill, isegi kui see on kaktus.
Ole tubli ja pea vastu. -pai ja kalli-
Postita kommentaar