Ja hellusime ikka hellemaks
ning pisarpärlendus kui kallis aare
meil säravana ehtis silmapaare:
kui ühest rinnast nutsime me kaks.
Siis tuba kustus, muutus hämaraks:
ja õhtuvarjud täitsid aknakaare -
Nüüd pidin jätma oma õnnesaare -
Miks olin loodud ikka lahkujaks!
All tuulepuhang vastu võttis meid,
ta tõstetuna sulle jalgu jäid
mu hõlmad nagu hälbind linnu tiivad.
Me külmaargadena kallutime päid,
kui tõusis vihur; rõhutuna teid
jalg astus neid, mis õnnest ära viivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar