Lilium

Little Doll,
who carries the name of the most
beautiful
Flower...

Could you please,
bring me something from
your parents
Tower?

Of course, Dear Shadow.

What is it you so humbly ask to
Endow?

Walk back to your castle,
dear child,
and make it
your family’s
Tomb...

For all I really yearn for lies
within
your mother’s
womb.

I once heard of a man
who will become like
no other...

Could you please bring me your
still unborn
brother?

„The Shadow bowed in
gratitude, completing
her task.”

Would you like anything in
return
might I ask?

Please, I hope you won’t find me
wrong...
I would like to play, laugh and
dance, all night
long.
But no matter
what I want,
I would find a friend the most
relevant.

I’m sorry
dear little flower.

Friends I can not give.

It is sadly beyond my power.

Then I would like my brother
back.
for this little deal of ours,
just turned awfully sour.

What good are you if you make
me weep?
Please have my brother returned
By the gates of my keep.

Neither your brother I can give
you.

What you gave is given.
I merely strive for a way to make
even.

Seeing my offer is merely out of
kindness...
This child will never know the
embrace of your fortress.

Then I wish for a way to have
you undone,
kind Shadow.

I want you mauled and buried
by the darkest and most
blighted
meadow.

Fair enough,
little flower.

Without feelings of either vain or rue,
I will grant your one wish come true.

Without honor,
without grace
you will travel to
the darkest place.

Untouched by the vilest of
gloom,
your skin will always run paler
than our brightest moon.

Travel the road of which I
pointed,
and be forever gone.

For sure,
one day you will have
me
undone.

Thank you kindly,

Shadow
of whom I don’t
know.

Maailm

See maailm, mis elab sinus,
Mis sinuga ühte loodi,
On sama vana kui sina
Ja veidi su enda moodi.

See maailm sind peab kandma
Ja sina pead kandma maailma
Ta on nii soe ja pehme
Ja tal on kaks niisket silma

Kaks niisket lapsesilma,
Mis võtavad sinult rahu
Ja sa tunned, et kunagi enam
Sa oma maailma ei mahu.

Ja maailm ei mahu enam
Su sülle sooja ja varju
Nii on see ikka olnud,
Miks sa siis veel ei harju?

Et kõike ei saagi võtta,
Et kõike ei saagi anda,
Et vabadus on, ja valu,
Mis tuleb sul endal kanda.

Üksi ollakse ka inimeste juures...

Olen end juba ammu väga õnnetuna tundnud... Ja lugedes "Väikest Printsi" muutusin veel õnnetumaks. Pähe jäi kummitama lause: "Üksi ollakse ka inimeste juures..." Ja nii see ongi. Kõik mis juhtub, kõik mis toimub igas päevas ja situatsioonis olen üksi.

Olen väsinud. Tüdinenud. Kõigest.

Lahkumine

Ja hellusime ikka hellemaks
ning pisarpärlendus kui kallis aare
meil säravana ehtis silmapaare:
kui ühest rinnast nutsime me kaks.

Siis tuba kustus, muutus hämaraks:
ja õhtuvarjud täitsid aknakaare -
Nüüd pidin jätma oma õnnesaare -
Miks olin loodud ikka lahkujaks!

All tuulepuhang vastu võttis meid,
ta tõstetuna sulle jalgu jäid
mu hõlmad nagu hälbind linnu tiivad.

Me külmaargadena kallutime päid,
kui tõusis vihur; rõhutuna teid
jalg astus neid, mis õnnest ära viivad.

Ekstaas

Ah! toredaim on elmine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,
ma iial polnud kaaluv ega kaine.

Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,

et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.

Autor: Marie Under

Marie Under...

Viimasel ajal ei ole mul olnud eriti aega kirjutada...
Olen lugenud. Lugenud Marie Underi luuletusi.
Ja osad neist kirjutan ka siia. Just need, mis väljendavad muoma tundeid ja mõtteid.