Mõtisklused loetust

Viimasel ajal olen palju lugenud: Jordanit, Martinit, Balzac'i, Vildet, Tammsaaret, Kivirähku jne. Kõige sügavamad emotsioonid on aga minusse jätnud E. Enno luuletused ning M. Z. Bradley raamat "Avaloni udud".

"Avaloni udud" esitab uusi tõlgendusi kuningas Arthuri mütoloogia elementide ja episoodide kohta. Romaani keskne konflikt on aga võitlus pealetungiva kristluse ja hääbuva druiidide usu vahel. Olles ise uurinud lugusid Arthurist, Gwenhwyfar'ist (Guinevere), Lancelet'ist, Morgaine'ist ning teistest selle mütoloogia tegelastest arvan, et "Avaloni udude" variatsioon on ikkagi kõige huvitavam ja kui nii saab müüdi kohta öelda, siis ka tõepärasem. See raamat on küll kirjutatud Morgaine'i vaatepunktist, kuid ta näitab kõiki tegelasi ennekõike tavaliste inimestena oma heade ja halbade külgedega. Muidugi - raamatus on ka maagiat, kuid see ei ole nii ülepaisutatud st, et loitse ja needusi ei lenda igas suunas. Ümbersõnastades Morgaine'i lauset: iga loits/ohutis tuleb kuidagiviisi lausujale/lausutavale tagasi ning kunagi ei tea selle täpset mõju - see meenutab mulle kõigile teada tuntud ütlust: "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse."
Mulle meeldis ka see, et Morgaine'ist ei tehtud selles romaanis kurja ja jumalikult ilusat sortsitari. Teda kujutati väikse, tõmmu ja väga arukana - Haldjate Morgaine'ina.

jätkub.... (peaks tuttu minema)