Kas religioon on iganenud nähtus?

Inimekond on minevikus alati uskunud midagi, et seletada nende jaoks vajalikke ja imelikke nähtusi. Vanades suurtes tsivilisatsioonides/riikides (Egiptus – Horos, Ra, Isis; Kreeka – Zeus, Hera, Aphrodite; Skandinaaviamaad – Odin, Thor, Freja jne) olid suured jumalate panteonid ning ka maausundites kummardati loodusvaimude kõrval jumalusi, kes aitaksid ja tooksid õnne või juhiksid eluteed (vanadel Eesti aladel – Taara, keltidel – Suur Jumalanna). Aga kristluse ja muhameedluse tekkel hakkasid tekkima usulised vastuolud ning inimeste võimulepürgimine usu läbi (näiteks Innocentius III ristisõjaalgatused). Tänapäevaks on maailm arenenud niivõrd, et Euroopas ja Ameerikas ei mängi usk enam suurt rolli, kuid Aasias ja Aafrikas on inimesed oma religioonis väga kinni. Tänapäeval võib kohata inimesi, kes on küll ristitud, kuid kes ise ei ole usklikud – ristimisest on enamuse jaoks saanud lihtsalt ilus traditsioon, mis ei oma suurt mõtet, kuigi ka tänapäeval leidub sügavalt usklikke isikuid. Religioon on kaotanud oma suure mõtte, kuid inimesed usuvad edasi. Võib olla peaks ütlema, et usk ongi see, mis inimkonda edasi viib, sest kõik usuvad millessegi – kui mitte jumalasse siis iseendasse, ilusamasse päeva, ellu jne. Enamus tänapäeva eurooplasi ei vaja enam religiooni kui ühtsete uskumuste ja traditsioonide kogumit, vaid usku, mis aitaks elada päevast päeva ja läbida eluteel ette sattuvaid katsumusi – igaüks peaks leidma endale selle hea ja õige usu, mis viib edasi ja mis aitab, olgu selleks siis kristlus, muhameedlus, paganlus või hoopis usk iseendasse, perekonda, inimkonda...


Teie mõtlik Tiigrikiisu...

...

Kirjanikuna oleksin ma tõeline epic fail....