Mõmmid :)

Mõmmid ei katkesta kunagi su juttu; ei käsi sul kunagi lõpetada; ei paku kunagi mingit jaburat ja ninatarka lahendust kõigile su probleemidele. Nad on kaastundlikud ja vaiksed ning nad ei lähe kunagi, mitte kunagi terveks päevaks golfi mängima.
___

Mõmmid vajavad inimesi. Inimesed vajavad mõmmisid.
___

Mõmmid õpetavad meile, et kui süda on tõene, ei ole vahet, kui kõrv küljest kukub.
___

On ainult paar kurvemat asja kui märg mõmmi kõrvupidi pesunööril kuivamas. Ja ta isegi ei kaeble!
___

Mõmmid magavad päeval. Öösel on nad üleval ja ajavad minema kõik halvad unenäod.
___

Sa ei pea olema noor, selleks, et leida endale mõmmist sõber.
___

Kui kõik on su hüljanud, siis mõmmi on alati olemas.
___

Mõmmidel ei ole vaja südant, kuna nad on juba armastust pungil täis.
___

On vaja palju armastust, et muuta poekaru enda sõbraks.
___



Teie mõtlik, väsinud, nohune ja köhane Tiigrikiisu...

7 surmapattu, ühtki ma ei kahetse.

Greed:	Medium
Gluttony:	Medium
Wrath:	High
Sloth:	High
Envy:	Very Low
Lust:	High
Pride:	High

Take the Seven Deadly Sins Quiz

Dante's Inferno

The Dante's Inferno Test has banished you to the Sixth Level of Hell - The City of Dis!
Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Very Low
Level 2 (Lustful)	High
Level 3 (Gluttonous)	High
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	Very High
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	Moderate
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	Extreme
Level 7 (Violent)	Very High
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	Very High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	Moderate

Take the Dante's Inferno Test

Kas religioon on iganenud nähtus?

Inimekond on minevikus alati uskunud midagi, et seletada nende jaoks vajalikke ja imelikke nähtusi. Vanades suurtes tsivilisatsioonides/riikides (Egiptus – Horos, Ra, Isis; Kreeka – Zeus, Hera, Aphrodite; Skandinaaviamaad – Odin, Thor, Freja jne) olid suured jumalate panteonid ning ka maausundites kummardati loodusvaimude kõrval jumalusi, kes aitaksid ja tooksid õnne või juhiksid eluteed (vanadel Eesti aladel – Taara, keltidel – Suur Jumalanna). Aga kristluse ja muhameedluse tekkel hakkasid tekkima usulised vastuolud ning inimeste võimulepürgimine usu läbi (näiteks Innocentius III ristisõjaalgatused). Tänapäevaks on maailm arenenud niivõrd, et Euroopas ja Ameerikas ei mängi usk enam suurt rolli, kuid Aasias ja Aafrikas on inimesed oma religioonis väga kinni. Tänapäeval võib kohata inimesi, kes on küll ristitud, kuid kes ise ei ole usklikud – ristimisest on enamuse jaoks saanud lihtsalt ilus traditsioon, mis ei oma suurt mõtet, kuigi ka tänapäeval leidub sügavalt usklikke isikuid. Religioon on kaotanud oma suure mõtte, kuid inimesed usuvad edasi. Võib olla peaks ütlema, et usk ongi see, mis inimkonda edasi viib, sest kõik usuvad millessegi – kui mitte jumalasse siis iseendasse, ilusamasse päeva, ellu jne. Enamus tänapäeva eurooplasi ei vaja enam religiooni kui ühtsete uskumuste ja traditsioonide kogumit, vaid usku, mis aitaks elada päevast päeva ja läbida eluteel ette sattuvaid katsumusi – igaüks peaks leidma endale selle hea ja õige usu, mis viib edasi ja mis aitab, olgu selleks siis kristlus, muhameedlus, paganlus või hoopis usk iseendasse, perekonda, inimkonda...


Teie mõtlik Tiigrikiisu...

...

Kirjanikuna oleksin ma tõeline epic fail....

Eile...

Oli pikk öö. Ühte isikut päästmas käies sõitsime kell üks öösel Lõuna-Eestisse, peaaegu Kassinurme välja. Mõtlesime isegi, et kui viitsiks, siis sõidaks sinna ja teeks Intsule väikese šokküllatuse hommikuks - nimelt viiksime ta jalutuskepi sinna ja paneksime kuhugi väga nähtavale ning ärgates ja seda leides mõtleks ta kindlasti, et kuidas see sinna sai...

Kell on kohe kuus hommikul saamas. Auto seisab mu maja ees ning meie istume, mõtleme ning naerame. Ma vaatan Tema mererohelistesse silmadesse ning näen sära. Tekib tahtmine küsida, millest Ta mõtleb, kuigi tean, et Ta vastaks, et pensionist. Aga küsin ikkagi. Ta ei vastagi, et pensionist. Ta vastab, et õnnest. Ja ma vaatan Tema silmadesse ja näen seal õnne...

See õnn kummitab mind siiani... Õnn mererohelistes silmades, mis paeluvad mind ja tõmbavad sügavustesse...

imelik...

Viimasel ajal näen imelikke unenägusid - autosõidust.

Ükskord sõitsin unes musta džiibiga mööda Tallinna öiseid tänavaid saamata aru, miks ma roolis olen - ma ei oska ju sõita! Paanika oli. Ja samal ajal ajas mind taga politsei, kuid mingil teadmata põhjusel ei saanud peatuda... Jube.

Ja esmaspäeva öösel nägin unes, et olen Kassinurmes ja seal on Iti ja Tiit ja kuskil ka Tõnis. Kassinurme nägi veidi vale välja, kuid ma teadsin, et see on Kassinurme (isegi see tiik oli olemas). Ja siis läks meil millegipärast väga kiiresti saagi vaja, kuid see oli sügavamal metsas. Seepeale teatas Tiit, et ma pean võtma Tõnise auto ja sellega seda saagi metsast otsima hakkama (kusjuures mitte teed mööda, vaid suvalisest kohast metsa sisse ja sõitma). Mina olin jällegi paanikas, et ma ei oska sõita. Ja lõpuks ma võtsin ikkagi selle auto ja sõitsingi mööda metsa ringi ise paanitsedes sõiduoskuse pärast ja teades, et kui Tõnis teada saab oleks ta väga kuri. Ma suutsin paaril korral gaasipedaali piduriga segamini ajada ka kusjuures. Ja roolist ei hoidnud eriti kinni. Teadsin, et auto oli paarist kohast kõvasti kahjustada saanud ja imestasin, et ma kuhugi metsa kinni ei jäänud. Unenägu lõppes, kui hakkasin metsast uuesti välja jõudma sõites umbes 30 km/h ja auto tegi sellist häält, et ta kohe läheb katki.

Rääkisin seda viimast unenägu Tõnisele ka täna. Ta naeratas mulle ja ütles, et isegi kui autoga oleks midagi juhtunud poleks hullu olnud, kuna siis oleks ta endale uue auto saanud:) ja ütles, et päriselus ei saaks seda niikuinii juhtuda, et ma tema autoga mööda metsa sõidan, sest põhi jääks kinni.

Aga ta on ikkagi nii armas... Ma ei saa sellest faktist lihtsalt üle:D

Teie üliõnnelik Tiigrikiisu:***

Legendide

imeteod

idanevad

natuke

aeglaselt,

kuid

ilu

neis

kohutab ingleidki.

Liblikad.

Kas ma olen? Või ei ole?

Liblikad ütlevad, et olen. Kaine mõistus ütleb ka, et olen. Ma tunnen, et olen. 

Aga miks?

Sest mulle meeldib.

Ma elan jälle!

Teie õnnelik Tiiger :***

Mõtisklused loetust

Viimasel ajal olen palju lugenud: Jordanit, Martinit, Balzac'i, Vildet, Tammsaaret, Kivirähku jne. Kõige sügavamad emotsioonid on aga minusse jätnud E. Enno luuletused ning M. Z. Bradley raamat "Avaloni udud".

"Avaloni udud" esitab uusi tõlgendusi kuningas Arthuri mütoloogia elementide ja episoodide kohta. Romaani keskne konflikt on aga võitlus pealetungiva kristluse ja hääbuva druiidide usu vahel. Olles ise uurinud lugusid Arthurist, Gwenhwyfar'ist (Guinevere), Lancelet'ist, Morgaine'ist ning teistest selle mütoloogia tegelastest arvan, et "Avaloni udude" variatsioon on ikkagi kõige huvitavam ja kui nii saab müüdi kohta öelda, siis ka tõepärasem. See raamat on küll kirjutatud Morgaine'i vaatepunktist, kuid ta näitab kõiki tegelasi ennekõike tavaliste inimestena oma heade ja halbade külgedega. Muidugi - raamatus on ka maagiat, kuid see ei ole nii ülepaisutatud st, et loitse ja needusi ei lenda igas suunas. Ümbersõnastades Morgaine'i lauset: iga loits/ohutis tuleb kuidagiviisi lausujale/lausutavale tagasi ning kunagi ei tea selle täpset mõju - see meenutab mulle kõigile teada tuntud ütlust: "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse."
Mulle meeldis ka see, et Morgaine'ist ei tehtud selles romaanis kurja ja jumalikult ilusat sortsitari. Teda kujutati väikse, tõmmu ja väga arukana - Haldjate Morgaine'ina.

jätkub.... (peaks tuttu minema)

Lilium

Siit siis tuleb minu esimene kirjanduslik katsetus. Ootan arvustusi. (Tean, et pole eriti hea ja fantaasiarikas kirjutada. Pole seda soont sees. Aga vahel ju võiks.)

Pühendatud Stevenile...

________________

She woke up. How long was She asleep? Where was She and what was She doing there? Oh, She remembered. It was a long time ago...

She was sixteen then. She was so beautiful that even elves called her Lilium. She was the centre of all Light. Until one day... A soothsayer proclaimed that above Her was the Mark of Death. Death had decided that She would be the best ravin and wanted Her to be on the trophy hall wall. She had run away, but Death chased Her. She tried to find protection from Light... But it abandoned Her. Then She ran...ran...and ran... as far as she could and found herself in Darkness. It offered Her protection and power. She stayed there... Death could not find Her, because even He could not see through the Darkness domain. She learned the legacy and the power of Darkness. Years went by... She was finally ready to go... to look around in the world of Darkness.

She travelled on Her black horse called Caligo. He was Her best companion. They passed the Grim Mountains and arrived at a town named Exterreo. There lived the people of Darkness. It was the nest of evil, spawning deceit, fraud, theft, prostitution and homicide. Darkness had bought Her a house. She was invited to upper class parties because of being the favourite of Darkness. There She met a man. A man so handsome that even the elves could not compete Him. His name was Devoto Falcifer. Of course that name should have warned Her, but She did not seem to understand the meaning of His name and that suited Him well. She fell in love. They began to date and few months later She discovered that there was new life growing in Her... She told Him but He only laughed... and went away. He was never seen again...

She was broken... and Darkness grew... There was nobody there for Her but Caligo. She did not eat nor drink... She went to the darkest place She could find and stayed there. Nine months passed and the time came... She was dying... She called for help but there was nobody there... She cursed the world... She cursed the skies... She cursed humanity... She cursed the elves... She cursed every single being in the world... She cursed everything she knew of... She was filled with anger and darkness... It grew in Her... It was so big that the whole world felt it... With the last of her strenght She called Darkness...

And Darkness came... It gave its life th Her... She felt that the power grew so strong, that She could not bear it... Everything was fading away... She felt dizzy... And everything was gone...

She fainted...


She glanced around. It was so dark that only her eyes could see what the utter darkness consisted. Of course... She was Lilium, the Queen of Darkness...


To be continued...