Oli pikk öö. Ühte isikut päästmas käies sõitsime kell üks öösel Lõuna-Eestisse, peaaegu Kassinurme välja. Mõtlesime isegi, et kui viitsiks, siis sõidaks sinna ja teeks Intsule väikese šokküllatuse hommikuks - nimelt viiksime ta jalutuskepi sinna ja paneksime kuhugi väga nähtavale ning ärgates ja seda leides mõtleks ta kindlasti, et kuidas see sinna sai...
Kell on kohe kuus hommikul saamas. Auto seisab mu maja ees ning meie istume, mõtleme ning naerame. Ma vaatan Tema mererohelistesse silmadesse ning näen sära. Tekib tahtmine küsida, millest Ta mõtleb, kuigi tean, et Ta vastaks, et pensionist. Aga küsin ikkagi. Ta ei vastagi, et pensionist. Ta vastab, et õnnest. Ja ma vaatan Tema silmadesse ja näen seal õnne...
See õnn kummitab mind siiani... Õnn mererohelistes silmades, mis paeluvad mind ja tõmbavad sügavustesse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar