Seiklustest^^

Üleeile jäime mina ja Kaie hiljapeale ning oma kämpingutesse jõudmiseks pidime sõitma trammiga ja bussiga.
No ootasime siis trammi, kuid kui see lõpuks tuli, siis uksi meile ei avatud (kuigi trammis olid inimesed) ning juhiuksele koputades laiutas trammijuht lihtsalt käsi nagu öeldes "pole minu asi kuidas te siia sisse saate."
Helistasime A'le (kes on meie training manager), kes küsis: "But did you push the button?" ja meie küsisime "What button?O.o" ja tema vastas "You have to push the button to get in" ja siis olime meie " O.o really?!?!?" ja tema vastas " Yes, and I suggest you to push every button you can see"
Järgmise trammi peale me siis saime, aga mitte ilma seiklusteta. Meile lähenesid kolm poola noormeest, kes olid veidi vindised. Nad arvasid, et me oleme väga kenad ning et me võiksime nendega klubitama minna ning küsisid ka, kas me suitsetame marihuaanat (seda kõike poola/vene/inglise segakeeles). Õnneks sõitis nende tramm vastassuunas^^.
Kui me trammist väljusime (olles pushinud buttonit, et tramm peatuks ja uksed avaks) ja bussipeatusesse kõndisime, avastasime, et buss pidi tulema tunni aja pärast. Ideeliselt ei olnud kämpingud kaugel, kuid minek oli läbi väga pimeda metsa ning me ei olnud seda ka kordagi käinud. Mõeldud-tehtud. Niisiis hakkasimegi mööda pimedat metsavahelist teed mööda minema. Asja geniaalne külg oli ka see, et Kaie kardab pimedust.
Nii me siis kõndisime ja samal ajal püüdsin ma Kaiele selgeks teha, miks on võimatu see, et keegi meile metsast ligi hiilib ja et puude otsast kukkuvad käbid on ohutud (jep ma olin ka veidi vintis^^) ning lõpuks kõndisime me pastakad käes läbi metsa ning arutasime (või mina arutasin) pastakalöökide ning munapiiksu tehnikat^^ Väga lõbus oli.
Kui me lõpuks tagasi jõudsime, oli see kõik ülinaljakas ning Juta sai eufoorilis/hüsteerised naerukrambid (ime et ta hingamisabi ei vajanud^^).


Teie täitsa lõbus aga igatsev Tiiger^^