^^

Muide, lähiajal peaks pilte ka saama^^

Seiklustest^^

Üleeile jäime mina ja Kaie hiljapeale ning oma kämpingutesse jõudmiseks pidime sõitma trammiga ja bussiga.
No ootasime siis trammi, kuid kui see lõpuks tuli, siis uksi meile ei avatud (kuigi trammis olid inimesed) ning juhiuksele koputades laiutas trammijuht lihtsalt käsi nagu öeldes "pole minu asi kuidas te siia sisse saate."
Helistasime A'le (kes on meie training manager), kes küsis: "But did you push the button?" ja meie küsisime "What button?O.o" ja tema vastas "You have to push the button to get in" ja siis olime meie " O.o really?!?!?" ja tema vastas " Yes, and I suggest you to push every button you can see"
Järgmise trammi peale me siis saime, aga mitte ilma seiklusteta. Meile lähenesid kolm poola noormeest, kes olid veidi vindised. Nad arvasid, et me oleme väga kenad ning et me võiksime nendega klubitama minna ning küsisid ka, kas me suitsetame marihuaanat (seda kõike poola/vene/inglise segakeeles). Õnneks sõitis nende tramm vastassuunas^^.
Kui me trammist väljusime (olles pushinud buttonit, et tramm peatuks ja uksed avaks) ja bussipeatusesse kõndisime, avastasime, et buss pidi tulema tunni aja pärast. Ideeliselt ei olnud kämpingud kaugel, kuid minek oli läbi väga pimeda metsa ning me ei olnud seda ka kordagi käinud. Mõeldud-tehtud. Niisiis hakkasimegi mööda pimedat metsavahelist teed mööda minema. Asja geniaalne külg oli ka see, et Kaie kardab pimedust.
Nii me siis kõndisime ja samal ajal püüdsin ma Kaiele selgeks teha, miks on võimatu see, et keegi meile metsast ligi hiilib ja et puude otsast kukkuvad käbid on ohutud (jep ma olin ka veidi vintis^^) ning lõpuks kõndisime me pastakad käes läbi metsa ning arutasime (või mina arutasin) pastakalöökide ning munapiiksu tehnikat^^ Väga lõbus oli.
Kui me lõpuks tagasi jõudsime, oli see kõik ülinaljakas ning Juta sai eufoorilis/hüsteerised naerukrambid (ime et ta hingamisabi ei vajanud^^).


Teie täitsa lõbus aga igatsev Tiiger^^

Majutus ja söök

Terve meie kamp: 9 eestast, 3 itaallast, 1 bulgaarlane ja 1 portuallane asustati kolmestesse kämpinugtesse, milles on köök, wc ja vannituba (üldiselt). On väga ilusaid maju aga on ka mitte (meie oma näiteks, kuid me suutsime teha selle suhteliselt korda).

Mina elan samas majas koos Poku ja Jutaga ning meil on päris lõbus^^ Juta teeb ka väga hästi süüa. Aga magada nad mul küll ei lase - kogu aeg hilja magama ja ülivara üles, aga see on üle elatav.

Meid söödetakse paksuks. Me saame kõike mida tahame (peale alkoholi, suitsude ja šokolaadi) ja sellistes kogustes nagu me ise tahame.

Linnas julgen ma tellida ainult asju mida ma näen, kuna kõik menüüd on poola keelsed ja keegi ei räägi eriti inglise keelt. Olen proovinud ka erinevaid poola õllesid ja jõudnud järeldusele, et osad on head ja osad on halvad, kuid nende nimesid ma meelde ei ole suutnud jätta.

Reis Eestist Lodzi (Poolas)

Siin on katkend bussis kirjutatud tekstist:

05.09.09 kell 19.22 (liin Riia – Lodz, asukoht kuskil Lätis) (tuju: positiivne, kuid veidi langev; lootusesäde, et ma poole bussireisi peal otsi ei anna)
Hetkeks olen bussiga sõitunud kella kahest alates ja tõesti, Eesti bussid on õndsus!!! Kunagi arvasin, et bussireis Tallinnast Tartusse või vastupidi on õudne, kuid olles oma 20h bussisõidust sõitnud ainult 5,5h olen aru saanud, et Eesti bussikvaliteet on üle kõige.
Tallinn-Tartu täistunni bussides on wifi, mõnusad istmevahed ja täitsa mõnusad toolid, koos enam-vähem normaalse wc’ga (kui sellise koha wc saab üldse arvestatav olla).
Bussireis Tallinnast Riiga oli enam vähem talutav – istmed võrreldavad Eesti omadega, istmevahed üpriski suured ning wc enam-vähem, kuid õhukonditsioneeri ma leida ei suutnud. Õnneks oli buss suhteliselt tühi, nii et sain üksinda istuda.
Nüüdseks olen tund aega sõitnud suunal Riia-Lodz ning buss on tõesti allapoole arvestust. Bussiistmed on ebamugavad ning istmevahed on väiksemad kui Tallinna ühistranspordis (ma istun suhteliselt krõnksus, et üldse enda läpakat näha ning läpakas mahub vaevalt mu sülle), siin on väga külm (ja mu riietus on kaugel õhukesest) ning buss on täis (mul õnnestus kuidagi jälle üksik koht saada õnneks, kuid ma arvan, et see täitub reisi käigus). Ja rääkides teenindusest ja bussijuhtide sõbralikkusest, siis Eesti bussijuhid on enamasti naeratavad, Tallinn-Riia bussijuht tundus veidi väsinud, kuid enam-vähem ok. Riia-Lodz bussijuhid nähvasid mulle minu paari küsimuse peale ning vaatasid mind umbes sellise näoga „kes oled sina, et sa mind üldse kõnetada julged?!?!“ Soojast teest, öistest pleedidest ning rahust on asi siin väga kaugel.
Uuendus 19.44 Mulle tundub, et me saabusime Leedu piiri äärsele alale, kuid ma pole selles kindel. Mingi hunnik rekkasid ootab siin küll ning nüüd jäi buss ka ootele. Bussijuht teeb suitsu nüüd.
Hmm see tee on kahtlane – ei mingit keskjoont ning mingid kraavid ja ohumärgid otse tee kõrval, et keegi kraavi ei sõidaks.
________________

Aeg läks mööda ja nüüd olen ma juba mitmendat päeva Poolas. Bussireisist on ikka veel väga värvikad mälestused. Väga suurte alkoaurudega tüübid, kes suutsid isegi meid vinti keerata ja ka see et keegi ei saanud ühestki keelest, mida me oskame aru (sama kehtib ka Poola kohta.

Ahjaaa kaks Riiast tulnud tüüpi tõmmati Poola piiril bussist maha, kuna neil ei olnud kehtivat passi. Sinna nad meie jaoks jäidki.
^^

No see ei ole lihtsalt normaalne... Õppisin siis korralikult bioloogia eksamiks, ei käinud väljas, vaid olin ilusti toas ja korralik. Ja siis äkki tabavad mind palavik, köha, nohu ja peavalu! Õnneks eksami ajaks läks see üle (vähemalt palavik)... Ja mis praegu siis jälle on? Köha, nohu, peavalu... Väljas on soe ja mõnus ning korra väljas käies olin ma küll õhemalt riides, kuid mitte nii palju et külmetada. -.- Õnneks on hääl tänase päevaga tagasi tulnud, kuid hommikul ei saanud isegi rääkida. Kuidas mul küll see õnnestub?


Teie natukene nohune ja suuresti köhane Tiigrikiisu, kes püüab häirivatest faktoritest lahti saada.

Priiuse hind

Eksamite algusest alates on elu läinud kuidagi väga kiireks... Veel aasta alguses tundus kõik nii kaugel ja ebaoluline, kuid nüüd liigub aeg lausa välukiirusel suve ja lõpetamise poole.

Vabadus on nimi, mille kunagi andsin vastutusele ja kohustustele, mis oma kauge säraga mind pimestasid. Arvasin siis, et kõik saab olema lust ja lillepidu, kuid nüüd tunnen, et raskeim aeg on veel ees. Viimane eksam on tulekul ja pärast seda tahaksin ma leida töö ja elupaiga Tartus, et saada mingiski mõttes iseseisvaks (kuigi mõnes mõttes olen ma seda praegugi).

Seoses kooli lõpuga olen mõelnud palju enda tulevikule ning saanud aru, et kõik sõltub minust endast. Pime fortuuna juhib me saatust ainult siis, kui me tal seda teha laseme. Olen olnud palju kordi pettunud. Pettunud just iseeneses, sest olen teinud valikuid, mis on olnud valed. Aga ma ei kahetse, sest minevikku muuta ei saa, küll aga saab suunata tulevikku. Priiuse hind on küll kallis, aga ma tahan, suudan ja pean seda maksma.

---

Anna on intensiivravis ja ma ei saanud tema õe jutust eriti aru, mis tal siis lõppkokkuvõtteks viga on. Igaljuhul oli hea, et ta tol päeval endale arsti kutsus. Ma loodan, et ta saab varsti terveks, sest ilma temata on veidi üksluine? igav? tühi? vaikne?

---

Ma tahtsin Sind tänada, sest Sa aitasid üle mu sellest masendusest, mis mul pikemat aega hooti olnud on. Tänu Sinule mõistsin ma, et mul oled Sina ja mul on palju teisi kalleid ja lähedasi inimesi - ma ei ole tegelikult üksi. Ja Sul oli õigus. Mäletad, kuis rääkisin Sulle lausest, mille R. mulle ütles? Lausest, mis oli nii vale ja ülekohtune. Ta ei tahtnud seda öelda. Vähemalt mitte nii.. Kuid ikkagi tegi see haiget, sest Ta võttis minu unistused. ALATI SAAB PAREMINI!

---

Väljas on mitu päeva juba ilus ilm ning loogiliselt on ka minul tekkinud soov veidi seda elujõu allikat nautida. Igatahes õnnestus mul esmaspäeval poole tunniga enda näole päikesepõletus muretseda ning tänasega on nahk ka juba maas - niipalju siis sellest mõnulemisest. Allergia on ka paha -.-


Aga igatahes,

PÄIKEST KÕIGILE!!! (kes seda taluvad)

Teie lootusrikas Tiigrikiisu...

Mõmmid :)

Mõmmid ei katkesta kunagi su juttu; ei käsi sul kunagi lõpetada; ei paku kunagi mingit jaburat ja ninatarka lahendust kõigile su probleemidele. Nad on kaastundlikud ja vaiksed ning nad ei lähe kunagi, mitte kunagi terveks päevaks golfi mängima.
___

Mõmmid vajavad inimesi. Inimesed vajavad mõmmisid.
___

Mõmmid õpetavad meile, et kui süda on tõene, ei ole vahet, kui kõrv küljest kukub.
___

On ainult paar kurvemat asja kui märg mõmmi kõrvupidi pesunööril kuivamas. Ja ta isegi ei kaeble!
___

Mõmmid magavad päeval. Öösel on nad üleval ja ajavad minema kõik halvad unenäod.
___

Sa ei pea olema noor, selleks, et leida endale mõmmist sõber.
___

Kui kõik on su hüljanud, siis mõmmi on alati olemas.
___

Mõmmidel ei ole vaja südant, kuna nad on juba armastust pungil täis.
___

On vaja palju armastust, et muuta poekaru enda sõbraks.
___



Teie mõtlik, väsinud, nohune ja köhane Tiigrikiisu...

7 surmapattu, ühtki ma ei kahetse.

Greed:	Medium
Gluttony:	Medium
Wrath:	High
Sloth:	High
Envy:	Very Low
Lust:	High
Pride:	High

Take the Seven Deadly Sins Quiz

Dante's Inferno

The Dante's Inferno Test has banished you to the Sixth Level of Hell - The City of Dis!
Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Very Low
Level 2 (Lustful)	High
Level 3 (Gluttonous)	High
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	Very High
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	Moderate
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	Extreme
Level 7 (Violent)	Very High
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	Very High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	Moderate

Take the Dante's Inferno Test

Kas religioon on iganenud nähtus?

Inimekond on minevikus alati uskunud midagi, et seletada nende jaoks vajalikke ja imelikke nähtusi. Vanades suurtes tsivilisatsioonides/riikides (Egiptus – Horos, Ra, Isis; Kreeka – Zeus, Hera, Aphrodite; Skandinaaviamaad – Odin, Thor, Freja jne) olid suured jumalate panteonid ning ka maausundites kummardati loodusvaimude kõrval jumalusi, kes aitaksid ja tooksid õnne või juhiksid eluteed (vanadel Eesti aladel – Taara, keltidel – Suur Jumalanna). Aga kristluse ja muhameedluse tekkel hakkasid tekkima usulised vastuolud ning inimeste võimulepürgimine usu läbi (näiteks Innocentius III ristisõjaalgatused). Tänapäevaks on maailm arenenud niivõrd, et Euroopas ja Ameerikas ei mängi usk enam suurt rolli, kuid Aasias ja Aafrikas on inimesed oma religioonis väga kinni. Tänapäeval võib kohata inimesi, kes on küll ristitud, kuid kes ise ei ole usklikud – ristimisest on enamuse jaoks saanud lihtsalt ilus traditsioon, mis ei oma suurt mõtet, kuigi ka tänapäeval leidub sügavalt usklikke isikuid. Religioon on kaotanud oma suure mõtte, kuid inimesed usuvad edasi. Võib olla peaks ütlema, et usk ongi see, mis inimkonda edasi viib, sest kõik usuvad millessegi – kui mitte jumalasse siis iseendasse, ilusamasse päeva, ellu jne. Enamus tänapäeva eurooplasi ei vaja enam religiooni kui ühtsete uskumuste ja traditsioonide kogumit, vaid usku, mis aitaks elada päevast päeva ja läbida eluteel ette sattuvaid katsumusi – igaüks peaks leidma endale selle hea ja õige usu, mis viib edasi ja mis aitab, olgu selleks siis kristlus, muhameedlus, paganlus või hoopis usk iseendasse, perekonda, inimkonda...


Teie mõtlik Tiigrikiisu...

...

Kirjanikuna oleksin ma tõeline epic fail....

Eile...

Oli pikk öö. Ühte isikut päästmas käies sõitsime kell üks öösel Lõuna-Eestisse, peaaegu Kassinurme välja. Mõtlesime isegi, et kui viitsiks, siis sõidaks sinna ja teeks Intsule väikese šokküllatuse hommikuks - nimelt viiksime ta jalutuskepi sinna ja paneksime kuhugi väga nähtavale ning ärgates ja seda leides mõtleks ta kindlasti, et kuidas see sinna sai...

Kell on kohe kuus hommikul saamas. Auto seisab mu maja ees ning meie istume, mõtleme ning naerame. Ma vaatan Tema mererohelistesse silmadesse ning näen sära. Tekib tahtmine küsida, millest Ta mõtleb, kuigi tean, et Ta vastaks, et pensionist. Aga küsin ikkagi. Ta ei vastagi, et pensionist. Ta vastab, et õnnest. Ja ma vaatan Tema silmadesse ja näen seal õnne...

See õnn kummitab mind siiani... Õnn mererohelistes silmades, mis paeluvad mind ja tõmbavad sügavustesse...