Seiklustest^^

Üleeile jäime mina ja Kaie hiljapeale ning oma kämpingutesse jõudmiseks pidime sõitma trammiga ja bussiga.
No ootasime siis trammi, kuid kui see lõpuks tuli, siis uksi meile ei avatud (kuigi trammis olid inimesed) ning juhiuksele koputades laiutas trammijuht lihtsalt käsi nagu öeldes "pole minu asi kuidas te siia sisse saate."
Helistasime A'le (kes on meie training manager), kes küsis: "But did you push the button?" ja meie küsisime "What button?O.o" ja tema vastas "You have to push the button to get in" ja siis olime meie " O.o really?!?!?" ja tema vastas " Yes, and I suggest you to push every button you can see"
Järgmise trammi peale me siis saime, aga mitte ilma seiklusteta. Meile lähenesid kolm poola noormeest, kes olid veidi vindised. Nad arvasid, et me oleme väga kenad ning et me võiksime nendega klubitama minna ning küsisid ka, kas me suitsetame marihuaanat (seda kõike poola/vene/inglise segakeeles). Õnneks sõitis nende tramm vastassuunas^^.
Kui me trammist väljusime (olles pushinud buttonit, et tramm peatuks ja uksed avaks) ja bussipeatusesse kõndisime, avastasime, et buss pidi tulema tunni aja pärast. Ideeliselt ei olnud kämpingud kaugel, kuid minek oli läbi väga pimeda metsa ning me ei olnud seda ka kordagi käinud. Mõeldud-tehtud. Niisiis hakkasimegi mööda pimedat metsavahelist teed mööda minema. Asja geniaalne külg oli ka see, et Kaie kardab pimedust.
Nii me siis kõndisime ja samal ajal püüdsin ma Kaiele selgeks teha, miks on võimatu see, et keegi meile metsast ligi hiilib ja et puude otsast kukkuvad käbid on ohutud (jep ma olin ka veidi vintis^^) ning lõpuks kõndisime me pastakad käes läbi metsa ning arutasime (või mina arutasin) pastakalöökide ning munapiiksu tehnikat^^ Väga lõbus oli.
Kui me lõpuks tagasi jõudsime, oli see kõik ülinaljakas ning Juta sai eufoorilis/hüsteerised naerukrambid (ime et ta hingamisabi ei vajanud^^).


Teie täitsa lõbus aga igatsev Tiiger^^

Majutus ja söök

Terve meie kamp: 9 eestast, 3 itaallast, 1 bulgaarlane ja 1 portuallane asustati kolmestesse kämpinugtesse, milles on köök, wc ja vannituba (üldiselt). On väga ilusaid maju aga on ka mitte (meie oma näiteks, kuid me suutsime teha selle suhteliselt korda).

Mina elan samas majas koos Poku ja Jutaga ning meil on päris lõbus^^ Juta teeb ka väga hästi süüa. Aga magada nad mul küll ei lase - kogu aeg hilja magama ja ülivara üles, aga see on üle elatav.

Meid söödetakse paksuks. Me saame kõike mida tahame (peale alkoholi, suitsude ja šokolaadi) ja sellistes kogustes nagu me ise tahame.

Linnas julgen ma tellida ainult asju mida ma näen, kuna kõik menüüd on poola keelsed ja keegi ei räägi eriti inglise keelt. Olen proovinud ka erinevaid poola õllesid ja jõudnud järeldusele, et osad on head ja osad on halvad, kuid nende nimesid ma meelde ei ole suutnud jätta.

Reis Eestist Lodzi (Poolas)

Siin on katkend bussis kirjutatud tekstist:

05.09.09 kell 19.22 (liin Riia – Lodz, asukoht kuskil Lätis) (tuju: positiivne, kuid veidi langev; lootusesäde, et ma poole bussireisi peal otsi ei anna)
Hetkeks olen bussiga sõitunud kella kahest alates ja tõesti, Eesti bussid on õndsus!!! Kunagi arvasin, et bussireis Tallinnast Tartusse või vastupidi on õudne, kuid olles oma 20h bussisõidust sõitnud ainult 5,5h olen aru saanud, et Eesti bussikvaliteet on üle kõige.
Tallinn-Tartu täistunni bussides on wifi, mõnusad istmevahed ja täitsa mõnusad toolid, koos enam-vähem normaalse wc’ga (kui sellise koha wc saab üldse arvestatav olla).
Bussireis Tallinnast Riiga oli enam vähem talutav – istmed võrreldavad Eesti omadega, istmevahed üpriski suured ning wc enam-vähem, kuid õhukonditsioneeri ma leida ei suutnud. Õnneks oli buss suhteliselt tühi, nii et sain üksinda istuda.
Nüüdseks olen tund aega sõitnud suunal Riia-Lodz ning buss on tõesti allapoole arvestust. Bussiistmed on ebamugavad ning istmevahed on väiksemad kui Tallinna ühistranspordis (ma istun suhteliselt krõnksus, et üldse enda läpakat näha ning läpakas mahub vaevalt mu sülle), siin on väga külm (ja mu riietus on kaugel õhukesest) ning buss on täis (mul õnnestus kuidagi jälle üksik koht saada õnneks, kuid ma arvan, et see täitub reisi käigus). Ja rääkides teenindusest ja bussijuhtide sõbralikkusest, siis Eesti bussijuhid on enamasti naeratavad, Tallinn-Riia bussijuht tundus veidi väsinud, kuid enam-vähem ok. Riia-Lodz bussijuhid nähvasid mulle minu paari küsimuse peale ning vaatasid mind umbes sellise näoga „kes oled sina, et sa mind üldse kõnetada julged?!?!“ Soojast teest, öistest pleedidest ning rahust on asi siin väga kaugel.
Uuendus 19.44 Mulle tundub, et me saabusime Leedu piiri äärsele alale, kuid ma pole selles kindel. Mingi hunnik rekkasid ootab siin küll ning nüüd jäi buss ka ootele. Bussijuht teeb suitsu nüüd.
Hmm see tee on kahtlane – ei mingit keskjoont ning mingid kraavid ja ohumärgid otse tee kõrval, et keegi kraavi ei sõidaks.
________________

Aeg läks mööda ja nüüd olen ma juba mitmendat päeva Poolas. Bussireisist on ikka veel väga värvikad mälestused. Väga suurte alkoaurudega tüübid, kes suutsid isegi meid vinti keerata ja ka see et keegi ei saanud ühestki keelest, mida me oskame aru (sama kehtib ka Poola kohta.

Ahjaaa kaks Riiast tulnud tüüpi tõmmati Poola piiril bussist maha, kuna neil ei olnud kehtivat passi. Sinna nad meie jaoks jäidki.
^^

No see ei ole lihtsalt normaalne... Õppisin siis korralikult bioloogia eksamiks, ei käinud väljas, vaid olin ilusti toas ja korralik. Ja siis äkki tabavad mind palavik, köha, nohu ja peavalu! Õnneks eksami ajaks läks see üle (vähemalt palavik)... Ja mis praegu siis jälle on? Köha, nohu, peavalu... Väljas on soe ja mõnus ning korra väljas käies olin ma küll õhemalt riides, kuid mitte nii palju et külmetada. -.- Õnneks on hääl tänase päevaga tagasi tulnud, kuid hommikul ei saanud isegi rääkida. Kuidas mul küll see õnnestub?


Teie natukene nohune ja suuresti köhane Tiigrikiisu, kes püüab häirivatest faktoritest lahti saada.

Priiuse hind

Eksamite algusest alates on elu läinud kuidagi väga kiireks... Veel aasta alguses tundus kõik nii kaugel ja ebaoluline, kuid nüüd liigub aeg lausa välukiirusel suve ja lõpetamise poole.

Vabadus on nimi, mille kunagi andsin vastutusele ja kohustustele, mis oma kauge säraga mind pimestasid. Arvasin siis, et kõik saab olema lust ja lillepidu, kuid nüüd tunnen, et raskeim aeg on veel ees. Viimane eksam on tulekul ja pärast seda tahaksin ma leida töö ja elupaiga Tartus, et saada mingiski mõttes iseseisvaks (kuigi mõnes mõttes olen ma seda praegugi).

Seoses kooli lõpuga olen mõelnud palju enda tulevikule ning saanud aru, et kõik sõltub minust endast. Pime fortuuna juhib me saatust ainult siis, kui me tal seda teha laseme. Olen olnud palju kordi pettunud. Pettunud just iseeneses, sest olen teinud valikuid, mis on olnud valed. Aga ma ei kahetse, sest minevikku muuta ei saa, küll aga saab suunata tulevikku. Priiuse hind on küll kallis, aga ma tahan, suudan ja pean seda maksma.

---

Anna on intensiivravis ja ma ei saanud tema õe jutust eriti aru, mis tal siis lõppkokkuvõtteks viga on. Igaljuhul oli hea, et ta tol päeval endale arsti kutsus. Ma loodan, et ta saab varsti terveks, sest ilma temata on veidi üksluine? igav? tühi? vaikne?

---

Ma tahtsin Sind tänada, sest Sa aitasid üle mu sellest masendusest, mis mul pikemat aega hooti olnud on. Tänu Sinule mõistsin ma, et mul oled Sina ja mul on palju teisi kalleid ja lähedasi inimesi - ma ei ole tegelikult üksi. Ja Sul oli õigus. Mäletad, kuis rääkisin Sulle lausest, mille R. mulle ütles? Lausest, mis oli nii vale ja ülekohtune. Ta ei tahtnud seda öelda. Vähemalt mitte nii.. Kuid ikkagi tegi see haiget, sest Ta võttis minu unistused. ALATI SAAB PAREMINI!

---

Väljas on mitu päeva juba ilus ilm ning loogiliselt on ka minul tekkinud soov veidi seda elujõu allikat nautida. Igatahes õnnestus mul esmaspäeval poole tunniga enda näole päikesepõletus muretseda ning tänasega on nahk ka juba maas - niipalju siis sellest mõnulemisest. Allergia on ka paha -.-


Aga igatahes,

PÄIKEST KÕIGILE!!! (kes seda taluvad)

Teie lootusrikas Tiigrikiisu...

Mõmmid :)

Mõmmid ei katkesta kunagi su juttu; ei käsi sul kunagi lõpetada; ei paku kunagi mingit jaburat ja ninatarka lahendust kõigile su probleemidele. Nad on kaastundlikud ja vaiksed ning nad ei lähe kunagi, mitte kunagi terveks päevaks golfi mängima.
___

Mõmmid vajavad inimesi. Inimesed vajavad mõmmisid.
___

Mõmmid õpetavad meile, et kui süda on tõene, ei ole vahet, kui kõrv küljest kukub.
___

On ainult paar kurvemat asja kui märg mõmmi kõrvupidi pesunööril kuivamas. Ja ta isegi ei kaeble!
___

Mõmmid magavad päeval. Öösel on nad üleval ja ajavad minema kõik halvad unenäod.
___

Sa ei pea olema noor, selleks, et leida endale mõmmist sõber.
___

Kui kõik on su hüljanud, siis mõmmi on alati olemas.
___

Mõmmidel ei ole vaja südant, kuna nad on juba armastust pungil täis.
___

On vaja palju armastust, et muuta poekaru enda sõbraks.
___



Teie mõtlik, väsinud, nohune ja köhane Tiigrikiisu...

7 surmapattu, ühtki ma ei kahetse.

Greed:	Medium
Gluttony:	Medium
Wrath:	High
Sloth:	High
Envy:	Very Low
Lust:	High
Pride:	High

Take the Seven Deadly Sins Quiz

Dante's Inferno

The Dante's Inferno Test has banished you to the Sixth Level of Hell - The City of Dis!
Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Very Low
Level 2 (Lustful)	High
Level 3 (Gluttonous)	High
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	Very High
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	Moderate
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	Extreme
Level 7 (Violent)	Very High
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	Very High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	Moderate

Take the Dante's Inferno Test

Kas religioon on iganenud nähtus?

Inimekond on minevikus alati uskunud midagi, et seletada nende jaoks vajalikke ja imelikke nähtusi. Vanades suurtes tsivilisatsioonides/riikides (Egiptus – Horos, Ra, Isis; Kreeka – Zeus, Hera, Aphrodite; Skandinaaviamaad – Odin, Thor, Freja jne) olid suured jumalate panteonid ning ka maausundites kummardati loodusvaimude kõrval jumalusi, kes aitaksid ja tooksid õnne või juhiksid eluteed (vanadel Eesti aladel – Taara, keltidel – Suur Jumalanna). Aga kristluse ja muhameedluse tekkel hakkasid tekkima usulised vastuolud ning inimeste võimulepürgimine usu läbi (näiteks Innocentius III ristisõjaalgatused). Tänapäevaks on maailm arenenud niivõrd, et Euroopas ja Ameerikas ei mängi usk enam suurt rolli, kuid Aasias ja Aafrikas on inimesed oma religioonis väga kinni. Tänapäeval võib kohata inimesi, kes on küll ristitud, kuid kes ise ei ole usklikud – ristimisest on enamuse jaoks saanud lihtsalt ilus traditsioon, mis ei oma suurt mõtet, kuigi ka tänapäeval leidub sügavalt usklikke isikuid. Religioon on kaotanud oma suure mõtte, kuid inimesed usuvad edasi. Võib olla peaks ütlema, et usk ongi see, mis inimkonda edasi viib, sest kõik usuvad millessegi – kui mitte jumalasse siis iseendasse, ilusamasse päeva, ellu jne. Enamus tänapäeva eurooplasi ei vaja enam religiooni kui ühtsete uskumuste ja traditsioonide kogumit, vaid usku, mis aitaks elada päevast päeva ja läbida eluteel ette sattuvaid katsumusi – igaüks peaks leidma endale selle hea ja õige usu, mis viib edasi ja mis aitab, olgu selleks siis kristlus, muhameedlus, paganlus või hoopis usk iseendasse, perekonda, inimkonda...


Teie mõtlik Tiigrikiisu...

...

Kirjanikuna oleksin ma tõeline epic fail....

Eile...

Oli pikk öö. Ühte isikut päästmas käies sõitsime kell üks öösel Lõuna-Eestisse, peaaegu Kassinurme välja. Mõtlesime isegi, et kui viitsiks, siis sõidaks sinna ja teeks Intsule väikese šokküllatuse hommikuks - nimelt viiksime ta jalutuskepi sinna ja paneksime kuhugi väga nähtavale ning ärgates ja seda leides mõtleks ta kindlasti, et kuidas see sinna sai...

Kell on kohe kuus hommikul saamas. Auto seisab mu maja ees ning meie istume, mõtleme ning naerame. Ma vaatan Tema mererohelistesse silmadesse ning näen sära. Tekib tahtmine küsida, millest Ta mõtleb, kuigi tean, et Ta vastaks, et pensionist. Aga küsin ikkagi. Ta ei vastagi, et pensionist. Ta vastab, et õnnest. Ja ma vaatan Tema silmadesse ja näen seal õnne...

See õnn kummitab mind siiani... Õnn mererohelistes silmades, mis paeluvad mind ja tõmbavad sügavustesse...

imelik...

Viimasel ajal näen imelikke unenägusid - autosõidust.

Ükskord sõitsin unes musta džiibiga mööda Tallinna öiseid tänavaid saamata aru, miks ma roolis olen - ma ei oska ju sõita! Paanika oli. Ja samal ajal ajas mind taga politsei, kuid mingil teadmata põhjusel ei saanud peatuda... Jube.

Ja esmaspäeva öösel nägin unes, et olen Kassinurmes ja seal on Iti ja Tiit ja kuskil ka Tõnis. Kassinurme nägi veidi vale välja, kuid ma teadsin, et see on Kassinurme (isegi see tiik oli olemas). Ja siis läks meil millegipärast väga kiiresti saagi vaja, kuid see oli sügavamal metsas. Seepeale teatas Tiit, et ma pean võtma Tõnise auto ja sellega seda saagi metsast otsima hakkama (kusjuures mitte teed mööda, vaid suvalisest kohast metsa sisse ja sõitma). Mina olin jällegi paanikas, et ma ei oska sõita. Ja lõpuks ma võtsin ikkagi selle auto ja sõitsingi mööda metsa ringi ise paanitsedes sõiduoskuse pärast ja teades, et kui Tõnis teada saab oleks ta väga kuri. Ma suutsin paaril korral gaasipedaali piduriga segamini ajada ka kusjuures. Ja roolist ei hoidnud eriti kinni. Teadsin, et auto oli paarist kohast kõvasti kahjustada saanud ja imestasin, et ma kuhugi metsa kinni ei jäänud. Unenägu lõppes, kui hakkasin metsast uuesti välja jõudma sõites umbes 30 km/h ja auto tegi sellist häält, et ta kohe läheb katki.

Rääkisin seda viimast unenägu Tõnisele ka täna. Ta naeratas mulle ja ütles, et isegi kui autoga oleks midagi juhtunud poleks hullu olnud, kuna siis oleks ta endale uue auto saanud:) ja ütles, et päriselus ei saaks seda niikuinii juhtuda, et ma tema autoga mööda metsa sõidan, sest põhi jääks kinni.

Aga ta on ikkagi nii armas... Ma ei saa sellest faktist lihtsalt üle:D

Teie üliõnnelik Tiigrikiisu:***

Legendide

imeteod

idanevad

natuke

aeglaselt,

kuid

ilu

neis

kohutab ingleidki.

Liblikad.

Kas ma olen? Või ei ole?

Liblikad ütlevad, et olen. Kaine mõistus ütleb ka, et olen. Ma tunnen, et olen. 

Aga miks?

Sest mulle meeldib.

Ma elan jälle!

Teie õnnelik Tiiger :***

Mõtisklused loetust

Viimasel ajal olen palju lugenud: Jordanit, Martinit, Balzac'i, Vildet, Tammsaaret, Kivirähku jne. Kõige sügavamad emotsioonid on aga minusse jätnud E. Enno luuletused ning M. Z. Bradley raamat "Avaloni udud".

"Avaloni udud" esitab uusi tõlgendusi kuningas Arthuri mütoloogia elementide ja episoodide kohta. Romaani keskne konflikt on aga võitlus pealetungiva kristluse ja hääbuva druiidide usu vahel. Olles ise uurinud lugusid Arthurist, Gwenhwyfar'ist (Guinevere), Lancelet'ist, Morgaine'ist ning teistest selle mütoloogia tegelastest arvan, et "Avaloni udude" variatsioon on ikkagi kõige huvitavam ja kui nii saab müüdi kohta öelda, siis ka tõepärasem. See raamat on küll kirjutatud Morgaine'i vaatepunktist, kuid ta näitab kõiki tegelasi ennekõike tavaliste inimestena oma heade ja halbade külgedega. Muidugi - raamatus on ka maagiat, kuid see ei ole nii ülepaisutatud st, et loitse ja needusi ei lenda igas suunas. Ümbersõnastades Morgaine'i lauset: iga loits/ohutis tuleb kuidagiviisi lausujale/lausutavale tagasi ning kunagi ei tea selle täpset mõju - see meenutab mulle kõigile teada tuntud ütlust: "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse."
Mulle meeldis ka see, et Morgaine'ist ei tehtud selles romaanis kurja ja jumalikult ilusat sortsitari. Teda kujutati väikse, tõmmu ja väga arukana - Haldjate Morgaine'ina.

jätkub.... (peaks tuttu minema)

Lilium

Siit siis tuleb minu esimene kirjanduslik katsetus. Ootan arvustusi. (Tean, et pole eriti hea ja fantaasiarikas kirjutada. Pole seda soont sees. Aga vahel ju võiks.)

Pühendatud Stevenile...

________________

She woke up. How long was She asleep? Where was She and what was She doing there? Oh, She remembered. It was a long time ago...

She was sixteen then. She was so beautiful that even elves called her Lilium. She was the centre of all Light. Until one day... A soothsayer proclaimed that above Her was the Mark of Death. Death had decided that She would be the best ravin and wanted Her to be on the trophy hall wall. She had run away, but Death chased Her. She tried to find protection from Light... But it abandoned Her. Then She ran...ran...and ran... as far as she could and found herself in Darkness. It offered Her protection and power. She stayed there... Death could not find Her, because even He could not see through the Darkness domain. She learned the legacy and the power of Darkness. Years went by... She was finally ready to go... to look around in the world of Darkness.

She travelled on Her black horse called Caligo. He was Her best companion. They passed the Grim Mountains and arrived at a town named Exterreo. There lived the people of Darkness. It was the nest of evil, spawning deceit, fraud, theft, prostitution and homicide. Darkness had bought Her a house. She was invited to upper class parties because of being the favourite of Darkness. There She met a man. A man so handsome that even the elves could not compete Him. His name was Devoto Falcifer. Of course that name should have warned Her, but She did not seem to understand the meaning of His name and that suited Him well. She fell in love. They began to date and few months later She discovered that there was new life growing in Her... She told Him but He only laughed... and went away. He was never seen again...

She was broken... and Darkness grew... There was nobody there for Her but Caligo. She did not eat nor drink... She went to the darkest place She could find and stayed there. Nine months passed and the time came... She was dying... She called for help but there was nobody there... She cursed the world... She cursed the skies... She cursed humanity... She cursed the elves... She cursed every single being in the world... She cursed everything she knew of... She was filled with anger and darkness... It grew in Her... It was so big that the whole world felt it... With the last of her strenght She called Darkness...

And Darkness came... It gave its life th Her... She felt that the power grew so strong, that She could not bear it... Everything was fading away... She felt dizzy... And everything was gone...

She fainted...


She glanced around. It was so dark that only her eyes could see what the utter darkness consisted. Of course... She was Lilium, the Queen of Darkness...


To be continued...

Pole ammu näinud...

Pole ammu siia kirjutanud. Ei teagi miks. Tulemas on Steveni filosoofia LARP. Ei kujuta ette, mis sellest välja tuleb:) Aga vähemalt on mul tibu kaasas nii et seltskonda mul on nii rongis kui ka LARP. Nüüdseks on sellel LARPil 5 osatäitjat vist. Aga noh. Väikese seltskonnaga LARPid võivad väga huvitavad olla:) Ootan juba.

Heljentibu on tore. Tegime täna talle patse. Pooleli jäid. Ta tuleb homme minuga kaasa. Meil saab tore olema. Ja ööseks lähem Steveni juurde. Steven on kallis.

Kirjutan filosoofiasse referaati Buddhast. Njaa. See on huvitav. Lugesin juba läbi "Buddha elu", hetkel loen "Mõtluse liha ja konte" ja siis on veel lugeda "Pole vett pole ka kuud". Siis pean ma hakkama ka uurimustööga tegelema.


Aga nüüd on juba nii hilja, et lähen tuttu:)

Suvi.

Mitu nädalat on möödas sellest, kui ma viiamti viitsisin kirjutada. Aga see aeg on tore olnud.

Vahepeal oli Priiuse Hind. See oli veidi igav, aga kui veidi mõelda ja tegutseda, siis saab asja päris korralikuks tehtud. Igav ei olnud. Tegevust leidus. Võib-olla oli see selle kahe rolli viga.

Siis käisin ma vahepeal Metsatöllu kontserdil. Steven rebis endale Atso trummipulga. See käis nii: Mingi chikk oli tal pulga otsas kinni ja mina võtsin selle pulga neilt ära ja ütlesin, et kumbki neist ei saa seda ning andsin selle ühele tüübile. Juhtumisi oli see see tüüb, kelle auto peale me hääletasime. Ta andis trummipulga ikkagi Stevenile. Siis kutsusime endale Einari järgi. Hommikul magasime me kaua. Ja siis oli vanaemal paha olla. Aga ikkagi oli tore.

Vahepeale jäi ka Jaanipäev. Esinesin siis koos Rauli ja Piretiga(Yrgnaine) kuskil Sulbi külas. Sinna otsa jäi ka väikene alkoholitarbimine. Lõpuks andsin ühele täis tüübile, kes lavale ronis ja mind kabistada tahtis, vastu vahtimist. Tüüp karjus natuke aega, et ma olen vuhva ning siis läks Steven(anna andeks palun, et ma vihane olin) ja rääkis selle tüübiga. Tüüp palus pärast seda vabandust. Lõpuks jäin ma autos Steveni õlale magama ja kui me Elvasse jõudsime olin täielik laip.

Üks uudis on ka see, et mul on suveks uus töökoht. Ma olen nüüd Coca-Cola HBC Balticumis checker. See töö meeldib mulle - eriti suur koormus pole. Tööl pean olema esmaspäevast reedeni kell 07.00-15.00 aga tööd jätkub ainult kella kümneni. Aga palka makstakse kogu aeg samamoodi.

Homme lähen HRLile. Loodan, et see saab huvitav olema!

Kallistused kõigile!!!

*teie eriti heas tujus nurruv Valge Tiiger*

P.S.

Mulle tulid meelde mu eriti blondid hetked: Istume Steveniga Viljandi bussijaamas. Eelmine Suure-Jaani buss läks 16.50. Järgmine pidi minema 17.15. Kell oli 17.00 ja buss tuli ette. MA tahtsin nii väga bussi minna. Läksime siis ja ostsime piletid ära. Pärast seda küsib bussijuht: "Aga miks te selle poole odavama ja poole kiirema bussiga ei lähe, mis 15 minuti pärast läheb? Ei ma ei osta pileteid tahasi." JA nii me sõitsimegi Suure-Jaani tund aega poole tunni asemel.

Bussis juhtus järgnev lugu: Tee ääres oli palju lehmi. JA sinna hulka ka vasikaid. Aga minul ei tulnud meelde sõna vasikad ja nii ma karjusingi üle terve bussi: "NÄE VARSAD!"

Samuti on mul olnud suuri logistilisi probleeme.

Palavus.

Nii palav on ju väljas kogu aeg. Eile õnnestus mul veel kuumarabandus ak saada. Nõme. aga tore kah.

Mäng saab tore olema arvatavasti. Ja mul saab olema kaks last: Terry ja Kaur. Mõlemad nii umbes 50 000 aastased deemonibeebid. Ja Curu ja Goblin on paladinid. Tore :D

Jõgi on Tallinnas. Temaga on lõbus niisama olla. Lahe seltskond.

Ja mul on igav. Ja ema nõmetseb. Ülemus kah. Näh.

Ja ma igatsen sind kohutavalt!

Täna.

Ma ei ole siia jälle ammu kirjutanud. Niipalju asju on toimunud möödunud ja tulemas.

Vahepeal oli Steveni sünnipäev. Seal oli tegelikult väga tore. Aga enne seda toimunu ei olnud. Kahju, et Steveni tuju natukene ära rikuti. Õnneks olime külaliste saabumise ajaks täiesti normis juba - sihvkad aitavad(vähemalt mind). Rahvast oli piisavalt ja Daleios tegi meile trummisoolot. Ja siis nad jäid mendile vahele. Ainult Ussimees sai hoiatuse ja pidi mendis käima. J6gi läks mentide juurest minema. Nublu jooksis kuidas jalad jaksasid. Aga tore oli. MEie istusime sellel ajal niisama ja tegime vesipiipu. Mingid kahtlased teemad olid. Siis otsustasid Steven, J6gi ja Daleios meenutada vanu aegu ja läksid sauna. Njaa. Pärast käisin mina kah saunas.

Eelmisel nädalavahetusel olin tööl. Ma töötan nimelt Haldjas Catering'is ja siis me olime Türi Lillelaadal. Hästi tore oli tegelikult. Aga väga väsitav. Ja siis ma müüsin vahepeal õllet. Ja mulle tehti abieluettepanek. Mida ma loomulikult vastu ei võtnud.

Teisipäeval oli üleminekueksam ajaloos. Nelja sain. MA arvasin, et saan kahe, kuna ma ei osanud midagi. Epu kah paanitses. Aga näedsa sai viie miiiiiiiinusega. Pärast läksime minu juurde vesikat tegema ja sööma. Ema tegi süüa meile. Tore oli:) (Tegelikult oli toit minu tehtud, aga ema soojendas seda)

Siis on palju tegemist olnud minu ja Steveni mänguga. Nüüd saime koha kah endale - Lii maakoht. Ja ma sain Kalevipoja! See on tore. Ma muretsesingi, et keda ma seda rolli mängima panen. Varsti hakkab suur rollide kribamine.

Ja siis veel Ümpsi mäng. Vahel on ÜberPower olla tore. Aga mul on lahe kostüüm! Ja meil on kurjad plaanid! Ahjaaa. Jõudsime järeldusele, et kõige evil'im asi üldse oleks castida spell: Total Happiness ja siis hakata inimesi piinama.

Peale selle olete te kõik kohutavalt kallid, nummid, armsad, fluffy'd ja roosad!

Edu teile!!!